JOOBUGE

Peab olema alati joobunud. See on kõik: see on ainus küsimus. Et mitte tunda Aja kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja rõhub teid maani, peab olema pidevalt joobunud.

Kuid millest? Viinast, luulest või voorusest – teie oma äranägemise järgi. Kuid joobuge.

Kui te kord ärkate palee astmestikul, kraavi haljas rohus, oma kambri mornis üksinduses, ja teie joobumus on juba kahanenud või lahtunud, siis küsige tuulelt, lainelt, tähelt, linnult, kellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis oigab, kõigelt, mis veereb, – küsige neilt aega. Ja tuul, laine, täht, lind, kell vastavad teile: "On aeg joobuda! Et mitte olla Aja piinatud ori, joobuge! Joobuge lakkamata! Viinast, luulest või voorusest – teie oma äranägemise järgi."

Charles Baudelaire

Väikesed poeemid proosas, Avita 1999, lk 83