Indrek Hirv

ma võppun unes suudeldes su nime -
hull kullake sa jood kui vett mu und
öö on mu hing – niisama pilkalt pime -
sääl sinu silmad valgustavad lund

su kurbust reedab arm mu unenäol -
see koondab kogu valu enne koitu
ning haihtub lahvatades tuleloitu -
saad selle päranduseks suitsu näol

ja – nagu marjakobarast saab vein -
saab minust mürk su soojas siniveres
me kummalises surmas laulab lein -
sest viisist murenevad rahnud meres


sinu huultel on õnne soolane maitse

Ingmar Bergman

ib2

“Film has dream, film has music. No form of art goes beyond ordinary consciousness as film does, straight to our emotions, deep into the twilight room of the soul. A little twitch in our optic nerve, a shock effect: twenty-four illuminated frames in a second, darkness in between, the optic nerve incapable of registering darkness. At the editing table, when I run the trip of film through, frame by frame, I still feel that dizzy sense of magic of my childhood: in the darkness of the wardrobe, I slowly wind one frame after another, see almost imperceptible changes, wind faster — a movement.”

Laterna Magica (The Magic Lantern)

Kui võtaksin mingil hetkel maski eest ja ütleksin, mida ma tegelikult arvan, pöörduksid minu sõbrad minust ära, kisuksid mind tükkideks ja viskaksid aknast välja.

.

Mask ei ole teesklus, vaid filter.

.

Kogu minu teadliku elu on minuga olnud see, mida Bach nimetab “oma rõõmuks”. See on mind üle aidanud kriisidest ja hädadest ja toiminud sama usaldusväärselt nagu mu süda. Vahel kõikehõlmav ja raskesti käsitletav, kuid mitte kunagi vaenulik või lammutav. Bach nimetas seda seisundit “oma rõõmuks”, jumalast antud rõõmuks: Armas jumal, kui ma ainult oma rõõmu ei kaotaks.

.

Öösiti, kui ma ei jaksa lugeda, on kamp deemoneid valmis mind ründama. Päeviti valitseb kaos nagu purukspommitatud linnas, vaatamata näilisele plaanipärasusele.

.

Lühidalt öeldes: ma sain nii maruvihaseks, et sain terveks. Hirm ja alandustunne, mis oli mind nii ööl kui päeval ahistanud, haihtus paari tunni jooksul ja pole endast enam märku andnud..

.

Ma ütlen nagu Strindberg, kui ta vihaseks sai: Vaata ette, sindrinahk, me kohtume minu järgmises näidendis.

.

Pikk teekond unus, elu kokkuvarisemine oli uni, mida keegi teine oli näinud. Ma ütlesin: ma kas suren või saan sellest kuratlikult palju innustust.

.

Märkasin hämmeldusega, et minu meeled registreerisid küll välist tegelikkust, aga impulsid ei jõudnud iial tunneteni. Need elasid suletud ruumis ja neid kasutati käsu peale, alati läbikaalutult. Minu tegelikkus on nii sügavalt lõhestunud, et polnud teadvusega enam seotud.

.

Ma ei armastanud Annat, sest seal, kus mina elasin ja hingasin, ei olnud armastust. Kindlasti oli mind lapsepõlves palju armastust ümbritsenud, aga ma olin unustanud, kuidas see maitses. Ma ei armastanud mitte kedagi ega mitte midagi, kõige vähem iseennast.

.

Ma ei tunne seda inimest, kes ma olin nelikümmend aastat tagasi. Minu vastumeelsus on nii sügav ja tõrjemehhanism toimib nii tõhusalt, et suudan ainult suurivaevu oma pilti esile manada. Fotodest pole antud kontekstis suuremat abi. Nendelt vaatab vastu maskeraad, mille taha end peidetakse. Kui mulle näis, et mulle tungitakse kallale, hammustasin ma nagu hirmunud koer. Ma ei usaldanud kedagi, ei armastanud kedagi, ei tundnud kellestki puudust.

.

Kaks inimest, kes otsivad identiteeti ja turvalisust, kirjutavad teineteisele rolli, mille mõlemad vastu võtavad, sest tunnevad suurt vajadust teineteisele meele järele olla. Maskid hakkavad kiiresti pragunema ja langevad esimese tormiga maha. Kummalgi ei jätku kannatust, et teise nägu silmitseda. Pilk kõrvale pööratud, hüüavad mõlemad: vaata mulle otsa, vaata mind, aga kumbki ei vaata.

.

Kujutluse masinavärk ja selle teostamise hammasrattad ei haakunud, need olid kas katki või kõvasti kannatada saanud. Ma teadsin, mida ma tahan öelda, kuid polnud suuteline seda ütlema.

.

Ära küsi, miks, seletused on ainult abitu tagantjäreletarkus.

.

Vabatahtlik üksindus pole paha.

.

Inimeste tundmaõppimisega peab ettevaatlik olema, sest siis hakkad neist üksnes lugu pidama.

.

Ebaõnnestumisel võib olla värskendav mõrkjas maik, lüüasaamine äratab agressiivsuse ja puhub uinuvasse loomingulisusse uut elu.

.

Tahan olla tülikas, ärritav ja raskesti paika pandav.

.

Tähtis on öö raamatute, muusika, küpsiste ja mineraalveega talutavaks muuta. Kõige raskem on hunditund kella kolme ja viie vahel. Siis ilmuvad deemonid: tusk, tülpimus, hirm, norg, raev. Pole mõtet neid maha suruda, siis muutuvad nad hullemaks. Kui silmad on lugemisest, tuleb appi muusika. Sulen silmad ja annan deemonitele vaba voli: Tulge nüüd, ma tunnen teid, ma tean mida te ette võtate, laske käia, kuni väsite, ma ei pane vastu. Deemonid märatsevad üha hullemini, hetke möödudes kaotavad nad pinna ja muutuvad naeruväärseks, siis nad kaovad ja ma saan mõne tunni magada.

.

Armuvahekord plahvatab konfliktides, see on vältimatu, sõprus on valivam, ei tunne sama suurt vajadust hääletõstmise ja suurpuhastuse järele. Vahel satub õrnade kokkupuutepindade vahele liiva, siis tulevad mured ja probleemid. Ma mõtlen: saan ilma selle idioodita hakkama! Läheb veidi aega mööda, paha on olla, see annab end tunda mitmel tasandil.

.

Mul ei ole muide mingeid illusioone omaenda sõbratalendi suhtes. Ma olen küll ustav, aga äärmiselt umbusklik. Kui mulle tundub, et mind petetakse, olen kiire ise petma, kui mulle tundub, et minuga on suhted katkestatud, katkestan need ise.

.

Elu on lühike, kuid see võib olla pikk, kui ta veel kestab.

.

Pean mõtlema sellele, mis mul on, mitte sellele, mis ma olen kaotanud või mida mul pole kunagi olnud.

.

„Film kui uni, film kui muusika. Ükski kunstiliik ei lähe nagu film meie argiteadvusest mööda, tungides otse meie tunnetesse, sügavale hinge hämaratesse soppidesse. Väike viga meie nägemisnärvis, šokiefekt: kakskümmend neli valgustatud ruutu sekundis, nende vahel pimedus, nägemisnärv seda pimedust ei registreeri. Kui ma montaažilaua taga filmilinti ruut ruudu järel edasi kerin, adun ma ikka veel lapsepõlve meeliülendavat nõidustunnet: kamorka pimeduses keerasin ma aeglaselt ette ühe ruudu teise järel, nägin peaaegu nähtamatuid muutusi, kerisin kiiremini: kõik liikus.”