Lissaboni öö

…tahtsin nüüd vaid ühte – selles toas, kus oli parfüümi ja riiete lõhna ja voodi ja hämarus: teda omada, kõigega, mis mul oli, ja kõigega, milleks ma olin suuteline; ja ainus, mida ma piinavalt tajusin ja mis tuimast ning ähmasest kaotusvalust läbi tuikas, oli võimatus teda rohkem ning sügavamalt omada, kui loodus seda lubab.

Ma oleksin tahtnud tema üle laotuda nagu vaip, ma oleksin tahtnud endale tuhat kätt ja suud, oleksin tahtnud olla täiuslikult konkaavne vorm temast, et teda kõikjal tajuda, ilma mingi vaheruumita, ihu vastu ihu, ja ometi igivalu tunda, et see võib olla ainuüksi ihu vastu ihu, ja mitte üks veri, mitte ühinemine, vaid koosolemine.

I think..

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s