Pärt

“We cannot see what is in the heart of another person. Maybe he is a holy man, and I can only see that he is wearing a wrong jacket.”

Igatahes enne kui minu muusika üldse sündis, minu uus muusika, oli mul küll niisugune tunne, et ma pean nagu mingisugusest seinast või mäest läbi raiuma. Et sealpool seda seina on see muusika. Ja et ma veel ei näe seda, et ma pean tunneli sealt läbi saama – et ma pean õppima seda.

See on umbes, nagu elu otsib oma teed. Vaadake, isegi väike lilleke kasvab läbi asfaldi. Kust ta selle jõu võtab? Ja mis asi see kõik on? Aga selline idu on sees. Ja sel ajal, muusika otsimise ajal, olin ma selles idus.

Siin ei tohi valesti mõista. See ei ole mitte mingisugune maailmas enda maksmapanemine. Või karjääris läbilöömine. Ei. Me räägime siin kvaliteedist. Muusika substantsist, mida ma siis otsisin. Ja mis on selles mõttes elav, et ta võib vahel auku kukkuda ja siis peab sealt jälle välja ronima. Nii nagu elus kõik asjad käivad.

“„Ich habe entdeckt, dass es genügt, wenn ein einziger Ton schön gespielt wird. Dieser Ton, die Stille oder das Schweigen beruhigen mich. Ich arbeite mit wenig Material, mit einer Stimme, mit zwei Stimmen. Ich baue aus primitivem Stoff, aus einem Dreiklang, einer bestimmten Tonqualität. Die drei Klänge eines Dreiklangs wirken glockenähnlich. So habe ich es Tintinnabuli genannt.”


Arvo Pärt, Komponist

alina


Arvo Pärt