Lissaboni öö

…tahtsin nüüd vaid ühte – selles toas, kus oli parfüümi ja riiete lõhna ja voodi ja hämarus: teda omada, kõigega, mis mul oli, ja kõigega, milleks ma olin suuteline; ja ainus, mida ma piinavalt tajusin ja mis tuimast ning ähmasest kaotusvalust läbi tuikas, oli võimatus teda rohkem ning sügavamalt omada, kui loodus seda lubab.

Ma oleksin tahtnud tema üle laotuda nagu vaip, ma oleksin tahtnud endale tuhat kätt ja suud, oleksin tahtnud olla täiuslikult konkaavne vorm temast, et teda kõikjal tajuda, ilma mingi vaheruumita, ihu vastu ihu, ja ometi igivalu tunda, et see võib olla ainuüksi ihu vastu ihu, ja mitte üks veri, mitte ühinemine, vaid koosolemine.